Mõni aeg tagasi kirjutasin Linkedinis, millal PTL võiks mõistlik olla. Pärast seda olen jälle mitmes laos käinud ja üks mõte on kummitama jäänud. Probleem ei ole selles, et tehnoloogiat ei teata. Probleem on selles, et seda peetakse kohe liiga kalliks. Aga jah, samas ka tihti puuduvad ettevõttel mõõdikud, et oma noppekiirusest üldse aru saada.
Ja siis jääbki see järgmine samm tegemata.Samal ajal näen ma ladudes üsna sarnast pilti:
– noppimine käib 2026 aastal endiselt paberil
– inimene peab iga rea juures mõtlema ja märkima
– liikumist on kuhjaga rohkem kui vaja
See küll töötab. Aga see ei ole enam väga efektiivne viis tööd teha.
Siis tekib mul alati küsimus: Kui palju see “lihtne lahendus” tegelikult maksab? Mitte investeeringuna.Vaid igapäevaselt ettevõttele:
– aeglasem noppimine (tihti 1.5–3x aeglasem)
– vigade parandamine
– uute inimeste väljaõpe kogu lao keerukuses
– pidev tempo kõikumine
– pidev käimine nn tühja
Pick-to-light on mujal juba ammu standard. Seal ei küsita enam, kas seda kasutada. Seal vaadatakse, kuidas see sobitada olemasoleva protsessiga ja kus see kõige rohkem väärtust loob.
Meil jääb see tihti sinna “nice to have” või “kunagi hiljem” kasti. Koos mitme teise teemaga, mis tegelikult juba täna võiksid tööd lihtsamaks teha.
Homme läheme LogiMAT messile. Ja üks asi, mida me muu automatiseerimise vahel seal kindlasti otsime, on see, kuidas sellised lahendused on tehtud lihtsaks, reaalselt kasutatavaks ja mõistliku hinnaga.
Ja eks saab ka väikese sneak peek’i meie tulevikku.