Peter Drucker ehk mees, kes on tänapäevase ettevõtte juhtimise (juhtimine läbi eesmärkide) loojaks ütles “Mis saab mõõdetud paraneb”. Veel on ta öelnud “Pole midagi nii mõttetut, kui teha suure efektiivsusega midagi, mida ei peaks üldse tegema.”
Kui me viime selle mõõtmise mõtte üle tänapäeval Eestis toimetava ettevõtte lattu, siis väga suur osa Eesti ladudest kimab n-ö pimedalt.
Siin võiksime näha mingit sarnasust autoga sõitmisel. Kiirus 90km/h – kütuse jääk kuni 435km – pöörded 2150 rpm – tuled OK- eeldatav sõiduaeg 2h:22m- sõidame!
Vaatame mõõdikuid iga päev ja igal pool. Autos oleme harjunud, et meil mõõdikud alati silme ees. Ilma nagu ei oskagi ette kujutada sõitmist.
Tulles laologistika juurde, siis millegipärast siin nii ei ole. Kas see tähendab, et kui sul laologistikas või tarneahelas mõõdikuid ei ole, siis sõidad autoga, mille armatuur on pime? Täpselt nii see tundub olevat…
Kuhu ja millele täpselt kulutan oma tööjõudu ehk kuhu/kuidas kaob kallis aeg laos? Kuidas kasutan laopinda ja laoriiuleid?
Millise kiirusega töö käib ? Palju veel on ülesandeid teha? Palju komplekteerida ja kaupa vastu võtta? Kaua teeme seda veel tänase meeskonnaga? Jääme hiljaks või ei? Äkki kütusekulu (loe: tööjõu kulu ) on 2x suurem, kui olla võiks… jne.
Loomulikult saame öelda, et töö saab ju tehtud ja mida ma veel siin mõõdan? Ja eks ta nii olegi, et lõpuks omaniku mure ja otsus.
Arvan, et peale väikest tähelepanu ja huvi laomõõdikute vastu oleks pilt palju selgem. Jällegi kõik algab soovist oma ettevõtt ladu parendada.
Ütleme nii, et tihtipeale suurel võtmemõõdikute ( KPI ) hullusel ei ole ka mõtet. Nagu sõidaks Tallinn-Tartu teed, nägu armatuuris terve tee. Jälgida silmanurgast üht ja teist näitajat sõidu ajal oleks normaalne ju!
Tasuks aru saada, mis kuluga (aeg ja küte) ma selle sõidu teen. Selle põhjal järgmine kord ressurssi ja aega planeerida on igati mõistlik.
Mõõda seda, milles soovid saada paremaks. Olgu see siis 1-3 tegevust algatuseks. See soov ja huvi peaks tulema kõrgemalt juhtkonnalt. Nii saame hakata kõik koos ettevõtte meeskonnaga küsima, mida saaksime täna paremini teha. Parendusprojektid nii sünnivad ju.
Ja see ei ole, et nüüd mõõdan teid “liigutage kiiremini” , vaid arusaamine, mis takistab kiiremini liikumist teekonnal ja mida saan muuta, et kiirus tõuseks. Marsruut, tehnika, vahendid, paigutused jne jne.
Siis on KPI-d ägedad !
Üks mõte